Olen end linnas kenasti sisse seadnud ja naudin siin olemist täiel rinnal. Pühapäeval külastasin oma armsat kaitseväelast.. Jällenägemis rõõm oli nii suur- kui teda alguses nägin, oleksin ta pikali maha jooksnud, sest ma tahtsin teda nii-nii väga kallistada (usun, et iga tüdruk teeks seda, kui pole oma poissi kuu aega näinud). Igatahes, tol päeval saime koos olla kuus tundi (tundus küll nagu oleks 2 tundi), kuid hea, et ma teda üldse näha sain. Õnneks on kõige hullem aeg möödas ning nüüd hakkan teda iga pühapäev nägema (tõenäoliselt kõige paremad päevad (pühapäevad) nüüd järgmised viis nädalat). Öeldakse, et üksteisest eemal olek teeb suhtele ainult head. Mida teie sellest arvate? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar